Alla 12. aastased KEELATUD
26.9.12
14.9.12
Võndu tuleb VAT teatri etendus
Võnnu Kultuurimajas: 18.oktoobril 2012
Algus: 13:00
Lõpp: 14:30
Reegel: hilinejaid saali ei lubata!
Vanus: alla 12.a. keelatud!
| Autorid: | Nino d`Introna ja Giacomo Ravicchio |
| Tõlkija: | Kirke Org |
| Lavastaja: | Aare Toikka |
| Kunsnik: | Kaspar Jancis |
| Muusikaline kujundaja: | Ago Soots |
| Lavavõitluse seadja: | Tanel Saar |
| Osades: | Ago Soots, Meelis Põdersoo |
"Kui paljusid inimesi oleksin ma võinud siin keset merd kohata. Kas pole? Ja siis...keegi, kes mu keelt ei mõista. Ja mina tema keelt samuti mitte. Ja kes siis mulle ka veel kallale tuleb! See on absurdne."
Meie lool on Daniel Defoe romaaniga "Robinson Crusoe" nõndapalju ühist, et kaks meest kohtuvad piiratud territooriumil kesk vetevälja. Nad ei mõista sõnagi teineteise keelt. Nad on vaenlased.
Etendus on ilma vaheajata ja kestab 1 tund ja 30 minutit.
NB! Hilinejad saali ei pääse
Fotograaf: Siim Vahur; Esietendusoli : 27. november 2009 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis
Eesti Ekspressis ilmunud artikkel etenduse kohta:
Siidilipp ja surnupealuu
---
“Robinsoni” ja “Cooki” on lihtne ja loogiline koos vaadelda. Mõlema näidendi tegevus toimub väikesel troopilisel saarel. Mõlemad põhinevad põneval ja ohtlikul mereseiklusel, seostudes kultussarjaga “Seiklusjutte maalt ja merelt”. Seikluslikkuse ja arusaadavuse tõttu peaksid lavastused nimetatud sarja austajatele võrdselt sobima. Välise põnevuse tagant kumab aga mõlemas läbi eksistentsiaalne plaan – “Robinsonis” igal hetkel, “Cookis” aeg-ajalt. Mõlemad tõi lavale väike, aga tubli kollektiiv.
Mõlema näidendi tuum on kahe mehe vastasseis (Kalaniopu’u naine on narratiivi seisukohalt tarbetu tegelane). “Robinsonis” saavad nad toetuda ainult iseendale, “Cookis” on pealik Kalaniopu’u (Indrek Taalmaa) selja taga nähtamatu armee, mis võimaldab tal lähtuda jõupositsioonilt. Konfliktid on ühtviisi eksistentsiaalsed, nende väljendusvormid erinevad. Kui kapten Cook (Ago Anderson) on peaaegu kogu näidendi jooksul katlas keedetav ning pealik keetja, siis “Robinsonis” topivad (piltlikult öeldes) Robinson ja Crusoe teineteist kordamööda peadpidi katlasse, ilma et kumbki täielikult vastupanuvõimet kaotaks. “Robinsonis” on kompromiss hädavajalik, “Cookis” soovitusliku iseloomuga.
Mõlemas tükis räägib üks tegelane väljamõeldud keelt. “Robinsonis” on Crusoe (Ago Soots) arusaamatul jutul fundamentaalne tähtsus. Selle abil tegevus arenebki. Agressiivsest mõistmatusest jõutakse läbi raskuste juba mõnevõrra intellekti nõudva vääritimõistmiseni, sellest omakorda ühise keeleni – küll primitiivsel, kuid siiski mõlema jaoks elutähtsal tasemel. Iga sõna, millest partner aru saab, on uue epohhi algus.
Tartu näidendis on kogu väljamõeldud keeles tekst (pealiku ja tema naise suhtlemine) ballast, mis ei anna näidendile midagi juurde. Teisest küljest on tükk nii pingeline, et veidi vabajooksu kulubki ehk ära. Üks väike sisuline õigustus sel keelel siiski on: arusaamatu jutt tema ümber võimaldab Andersonil kõnekamalt Cooki meeleheidet väljendada.
Pealtnäha võitleb Cook kuumas katlas üksnes oma elu eest. Kuid surmahäda muudab ta leidlikuks ja vaidlused “keeta või mitte keeta” teemal muutuvad poliitökonoomia õpetunniks ning raha tähtsuse selgitamiseks. Pealiku flegmaatiline vastus Cookile, kui see ennast kella abil katlast välja osta üritab: “Kell läheb katki, sina pehmeks,” esindab näidendi multikultuursust eriti jõuliselt.
Struktuuri poolest on näidendid erinevad. “Robinsonis” järgnevad konfliktid üksteisele pöörase kiiruse ja etteaimamatusega. “Cookis” on üks läbiv konflikt, mis omandab lisamõõtmeid, kasvades isikutevahelisest üle tsivilisatsioonidevaheliseks. Kusjuures välise looduslapselikkuse taga väljendab Havai pealik üsna universaalseid tõdesid. See, kuidas ta iga tülika probleemi puhul viitab jumal Rongo tahtmisele, meenutab üks-ühele Eesti poliitikute käitumist, kes sarnases olukorras apelleerivad alati Euroopa Liidu tahtmisele.
Kui “Cookis” on laval rohkem tegelasi, kui vaja oleks, siis “Robinsonis” vastupidi – üks väga oluline persoon jääb lava taha (teda ei pruugi saalis ollagi). Nimelt lavavõitluse õpetaja (Tanel Saar). Veel särtsakamat, pingelisemat ja keerulisemat lavaliikumist ei suuda ette kujutadagi – see oleks juba tsirkus, mitte teater.
“Cookis” kogu see väline ilu arusaadavalt puudub – mis seal katlas ikka võimelda. Kuid ikkagi moodustab üksteise järel itaallasliku emotsioonide ja võtete tulevärgi ning eestlasliku pikameelse arutamise ja kavaldamise vaatamine kokkuvõttes päris hõrgu maitsega kompoti. Umbes nagu kama parmesani ja oliividega.
Subscribe to:
Posts (Atom)