Draamakunst

Teatri ja draama erinevus seisneb nende eesmärkides: teatrieesmärgiks on luua vaatajatele etendus; draamaõppe eesmärk on õppija isiksuse kujundamine.

Teater on alati kas ühe, kahe või enama inimese "mängimine" vaatajatele,

draamaprotsessis õpib inimene mängudes ja harjutustes läbi erinevate rollide iseennast leidma. (http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/25879/kaeramaa_tuuli_2012.pdf?sequence=1)

Draamakunsti ehk draamaõppes peame silmas järgmisi elemente: 
Pinge – loov koostegutsemine

KONFLIKTILAHENDAMISE OSKUSED

Kontrast – ülesannete, rütmide, tegevuste ja liikumiste pidev varieerimine
Sümbol – mingi tegevus, asi, liikumine või ruum omandavad osalejate jaoks laiema tähenduse

KOOSTÖÖ

Metafoor –draamas mõeldakse füüsilistes kujundites
Metaksis – protsess, kus väljamõeldud loo ja oma lugude vastupeegelduses toimub teadvustamine ehk õppimine

T U N D E D

ENESEREGULATSIOON ehk kontroll enda üle

Draamas töötavad ja kasutatakse järgmisi meetodeid:
Harjutused ja mängud
Improvisatsioonid ja etüüdid
Teatrimängud
Dramatiseeringud
Tekstipõhine näitemäng

Draamaõpetajate eesmärk on lasta lastel/noortel avastada oma muusa 
ehk, et meil oleks MUUSAGA LAPSED :-D

Katrin Nielsen (Allikas: http://www.eetika.ee/sites/default/files/eetikakeskus/files/ppiminedraamas.pdf)
Pildid avalikud ja pärit otsingust.

Draamaõppes kasutame rolli- ja lavasusmänge. 

Rolli- ja lavastusmängude põhiülesanne on:

•lastele meeldivate emotsioonide ja rõõmu pakkumine;

•loovvõimete arendamine;

•esinemisjulguse ja -kogemuste võimaldamine;

•eneseväljendusoskuste rikastamine.

Niimoodi mängides kujunevad lastel terved ja ühiskonnas tunnustatud arusaamad õigest käitumisest, laienevad teadmised ja suureneb kogemuste pagas, areneb mõtlev, arutlev ning omaseisukohta omav ja seda õigel ajal õiges kohas väljaütlev laps, kes oskab loovalt suhtuda igasse oma tegevusse. Kindlasti areneb ka lapse sõnavara, keeleline väljendusoskus ning võime

täiskasvanute ja eakaaslase jutust aru saada. (Raadik 2001, lk 4–5)

Nielsen jt ütlevad, et draama kaudu õppimine on ühtaegu tegevus, mäng ja kunst, sestap võib draamat käsitleda kui interaktiivset, kogemuslikku, elamuslikku, kunstipõhist, mängulist ja tegevuslikku pedagoogilist distsipliini ja selle õppemeetodi juures ei ole tähtsad teatrispetsiifilised teadmised ja oskused, nagu lavakõne, näitlemine, lavastamine ja dramatiseerimine, vaid osalejate kogemused ja sellega kaasaskäiv arusaamiste avardumine. Draama kaudu õppimine pole otseselt suunatud uute faktide õppimisele või käitumisharjumuste kujundamisele ega etenduse ettevalmistamisele, vaid väärtuslik on just protsess, mille aluseks on eneseväljendus, improvisatsioon ja osalusteater ning mille siht on isiksuse arengu terviklikkus. (Schihalejev 2012)